Pealkiri on vaid üks laenatud humoorikas küsimus ühelt rohelise IT konverentsilt, kuid tegelikult üsna teravmeelne ja hästi sihitud. Tegelikult ei olegi ju vahet kas mõõta TCO (Total Cost of Ownership ehk omamisega kaasnevaid kogukulusid) või TCO2 (Total CO2 ehk kogu ökoloogilist jalajälge CO2  emissiooni). Kulude jälgimise ja optimeerimisega on tegu mõlemal juhul.

Viimase variandi eelis on kindlasti suuremas pildis, mis hõlmab lisaks omamiskuludele ka sellele eelnevad ja järgnevad kulud ning mõju keskkonnale. Kuna rohelise majanduse definitsioon käsitleb ka inimtööjõu ausat ja optimaalset kasutamist, siis on TCO2 mõiste siin natuke piiratud ning pigem on tegu kena turundusliku sõnademänguga.

Aga ikkagi, miks on oluline olla loodussäästlik? Miks üldse olla säästlik?

Aastaid oleme kuulnud majandusanalüütikute suust fakte ja väiteid, et Eesti ettevõtlus ei ole piiri taga konkurentsivõimeline, kuna meie firmade ressursi kasutamine (tööjõud, tooraine, aeg) ei ole efektiivne. Olla roheline tähendabki laiemalt olla efektiivne ja mitte raisata raha, toorainet ning inimeste tööaega seal, kus annab optimeerida ja kokku hoida ning oma konkurentsivõimet kasvatada.

Ettevõtted, mille olulise kulubaasi moodustavad kulud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale ning selle töös hoidmisele, peavad eriti läbi mõtlema, kas nende konkurentsivõimet saab vastavaid kulusid optimeerides parandada või mitte.

Alustuseks mõningaid fakte infotehnoloogia ökoloogilisest jalajäljest meil ja mujal maailmas.

• Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia tekitab 2% kogu maakera CO2 emissioonist, mis on sama suur kui lennunduse poolt tekitatud CO2 emissioon.
• 30% personaalarvutite ja sülearvutite poolt kasutatud elektrienergiast ei tee kasulikku tööd ehk on raisatud ajal, mil arvutit tegelikult ei kasutata.
• Üks keskmine server EL-s annab aastas sama suure osa CO2 emissioonist kui 15 000 km aastas läbiv linnamaastur - kokku ca 3 tonni CO2 aastas. Tänu põlevkivienergeetikale on Eestis sama tulemuse jaoks vajaliku elektrienergia saamiseks vaja põletada ära ca 10 tonni põlevkivi, mille tulemusel eraldub ca 8 tonni CO2. Peaaegu kolm korda rohkem.
• 75% arvuti või serveri ökoloogilisest jalajäljest tekib selle tootmisel. Ühe arvuti või serveri tootmis- ja tarneprotsessi käigus kulub kokku ca 22 kg erinevaid tooraineid, poolteist tonni vett  ning üle 240 kg fossiilseid kütuseid.

Kas ettevõtete IT osakonnad teavad kui palju kulutavad IT-seadmed elektrienergiat ja kas nad maksavad selle eest?
Computerworld UK küsitlus IT osakonna juhtide seas.

Millest alustada?

Kui ettevõte on jõudnud arusaamisele miks“rohelist projekti” soovitakse alustada, tuleb klassikaliselt määrata projekti raamid: algus ja lõpp-punkt.

Alguspunkt: kui rohelised me täna oleme? Kuhu ja kui palju kulutame elektrienergiat seadmete toitmiseks ja jahutamiseks? Kui palju me prindime ning mida ja mille jaoks? Kas meie tarnekanalid ja riistvara tootjate tootmisprotsess on rohelised? Kas neil on tootmisjääkide ja vananenud tehnoloogia loodussõbraliku utiliseerimise programm? Kas me kasutame virtualiseerimist või on meil iga protsessi jaoks oma server, mis on keskmiselt 8% ulatuses kasutusel? Kas me lendame igal võimaliku ja võimatul juhul välismaale inimestega kohtuma selle asemel, et kasutada videokonverentsi või skype'i?

Kindlasti on igas firmas veel palju erinevaid spetsiifilisi teemasid, kus protsessid ja suhtumine on vähem või rohkem “rohelised”. Oluline on neid otsida ja teadvustada üle terve ettevõtte ning mitte jätta seda ainult IT osakonna projektiks.

Euroopa firmades on levinud ettevõtte sotsiaalse vastutuse  funktsiooni (Corporate Social Responsibility) loomine, mis tegeleb selliste katusprojektidega ning juhib koostööd väliste konsultantidega .

Kuhu välja jõuda?

Kui ettevõttes on jõutud arusaamiseni, kus me täna oleme ja miks me seda kõike teeme, tuleb koos juhtkonnaga teadvustada, kuhu me tahame välja jõuda. See on kindlasti tippjuhtkonna ülesanne. Oluline on leida tasakaal keskkonnasõbralikkuse ning ettevõtte äriliste eesmärkide vahel. Eesmärk on ju ikkagi teha kasumlikku ja keskkonnasõbralikku äri, mitte oma äri ultraäärmusliku ja fundamentalistliku rohelise jaburdusega ära lämmatada. Äärmuslikud vaated ei ole ajaloos üheski kultuuriruumis midagi väga edumeelset korda saatnud.

• Seega on võtmeküsimus: kui roheline on piisavalt roheline? Otsustust vajavaid valdkondi on üldjoontes kolm:
  Vastavus seadustele – kui äriprotsessid ei vasta kehtivale seadusandlusele ning keskkonna normidele, siis tuleb neid kindlasti muuta. Normaalses ühiskonnas ei ole siin kohta rehepapluseks.
• Kulude optimeerimine – kuidas kasutada vähem energiat, sõita/lennata vähem kilomeetreid, tekitada vähem jäätmeid ja rohkem taaskasutada. Siin on oluline leida optimaalne punkt kus tehtavad investeeringud on saavutatavate tulemustega tasakaalusSiin on oluline leida absoluutne miinimum, kus investeeringud ja tasuvus on veel tasakaalus. Lõviosa roheliste projektide panusest langeb üldjuhul siia kategooriasse;
• Eeskuju ja sotsiaalne vastutus –tegevused, mis ei ole alati majanduslikult põhjendatud, kuid mille tegemine ja kommunikeerimine annavad turul teatud eelise või eristumise.

Case study

Lõpetuseks üks case study UK firmalt Reed Managed Services (http://www.reed.co.uk). Allpooltoodud tegevused kajastavad küll ainult kulude optimeerimise kategooriat, kuid seda kujundlikumad ja kergemini hoomatavad need on.

Reed Managed Services asendas oma 4500 arvutitöökohta „õhukeste“ klientidega, vanad serverid konsolideeriti ja virtualiseeriti uude plaatserverite ning keskse andmemassiiviga lahendusse suhtes 1:20 ning serveriressurss koondati harukontoritest ühte kesksesse andmekeskusesse.
Selle tulemusel vähenes nende firma elektrienergia kulu ühes aastas 5,4 miljonit (!) kWh ja CO2 emissioon 2800 tonni aastas. Konsolideerimise tulemusel vähenes kogu kettapind kaks korda, vähenes vajadus serverite administreerimise järele ning lisaks oli kogu IT eelarve 20% väiksem kui investeeringule eelneval aastal.

Tõenäoliselt ei ole sellises mastaabis kokkuhoid päris igapäevane nähtus, kuid ka väiksem kulude kokkuhoid annab võimaluse pisutki suurema summa investeerimiseks ärisse ning innovaatilistesse lahendustesse või siis lihtsalt võimaluse olla oma hindadega konkurentsivõimelisem.

Jüri Jaakson
juri.jaakson@microlink.ee

Artiklis on kasutatud raamatus “Green ICT, Handbook. A Guide to Green ICT” toodud näiteid ning Valdur Lahtvee arvutusi põlevkivienergeetika kohta.

Kommentaarid (0)

Kommentaaride RSS

Nimi

Email

Koduleht

Pealkiri

Kommentaar

väiksem | suurem

Avalda