Kuigi ma võtan tihti sõna infotehnoloogia ning selle keskkonnamõjude teemadel, ei jaga ma päris ultra-roheliste seisukohti, et kõik, mis loodusressurse kasutab, on paha. Kui me teeme seda mõistlikult ning toodame kasutatud ressursside kohta piisavalt lisaväärtust, siis viib see meid edasi ja aitab üldjuhul säästa neid samu ressursse kuskil mujal.

Palju räägitakse virtualiseerimise kasulikusest ja selle abil kokku hoitavast tehnoloogilisest ressursist. Ei tahaks sellel pikemalt peatuda - seda oskab iga korralik müügimees pikalt ja põhjalikult lahti seletada. Mulle pakkus huvi teine aspekt. Kui palju siis raiskavad loodusressursse meie lühinägelikud otsused infotehnoloogia soetamisel? Kui palju hoiaks elementaarne mõttetegevus kokku loodusressursse?

5 väikest või üks suurem?

Võtsin ühe keskmise suurusega ettevõtte, kellel on valida kas osta aasta(te) jooksul umbes viis väikest serveri moodi arvutit või osta üks keskmine korralik ja olulisemate sõlmede osas dubleeritud server ning see virtualiseerida.

Valisin ajaliseks perioodiks 5 aastat ning tagasin terveks viieaastaseks perioodiks arvutitele tootja garantii. Tõele au andes ei tasunud väikestele serveritele 5-aastast garantiid osta ning kahjuks oli majanduslikult põhjendatud nende välja vahetamine pärast kolme-aastase garantiiaja lõppu.

Mõlema variandi puhul tuli algne soetusmaksmus üllatuseks umbkaudu sama: 1x 70 000 krooni (+ käibemaks) versus 5×14 000 krooni (+ käibemaks).

Arvestasin analüütikute seisukohti, et üks virtualiseerimata server on koormatud keskmiselt 10% ulatuses ning virtualiseerides ei soovitata keskmist koormust üle 70% tõsta. Toorainete kuluarvestuses on kasutatud erinevaid teadlaste ning UK mittetulundusühingute poolt avaldatud materjale.

Tulemused

Tegin võrdlevad arvutused ning sain päris üllatavad numbrid.

Keskkonnamõju erinevused arvestades serverite reaalset koormatust ehk kasulikku ressursikasutust ja seda, et väikesed serverid tuleb pärast kolmandat aastat välja vahetada, olid alljärgnevad.

Viie serveri variant raiskab vaadeldaval perioodil tootmisel tekkiva keskkonnamõjuna ja ilma oma eluajal täiendavat lisaväärtust tekitamata 13 tonni rohkem puhast vett, 190 kg rohkem tooraineid (metallid, väärismetallid ja muldmetallid), 1740 kg rohkem fossiilseid kütuseid (sh näiteks plastdetailide tootmiseks ning kütusena logistika protsessis) kui ühe-serveri-variant.

Viie serveri toitmiseks vajaliku elektrienergia tootmine põlevkivist paiskab 5-aastasel perioodil õhku 92 tonni CO2 rohkem kui ühe serveri puhul. Toonitan veel, et kõik siintoodud numbrid on seadmete tootmisprotsessis täiendavalt raisatud ilma nende eluajal reaalset ärilist lisaväärtust tekitamata. Need ei ole absoluutnumbrid, mis on veel suuremad.

Rahakulu

Kindlasti on lugejate seas ka neid, kes ei oska väga keskkonnast hoolida ja keda liigutavad hingepõhjas ainult finantsnumbrid. Lõpetuseks ka midagi teile:

Viie-serveri-variant kulutab 5-aastasel perioodil ca 10 000 krooni eest rohkem elektrienergiat kui ühe-serveri-variant ning selle amortisatsioonikulud on samal perioodil ca 46 000 krooni suuremad kui ühe-serveri-variandi korral eeldusel, et ettevõte ei kasvata järsult oma äririske jättes ärikriitilised keskserverid ilma tootjafirma garantiita.

Eeldasin,et minu poolt näiteks võetud keskmise suurusega Eesti ettevõtte nädalane brutokasum on vastava aastase kuluga vähemalt samas suurusjärgus ning risk kaotada kliente ning käivet ei tasu ennast ära.

Miks ma seda kõike kirjutan?

Uskumatult palju leiab tänases Eestis just täpselt sellist planeerimata ja rumalat ostukäitumist, balansseerimist äririskide piiril ning otsest ressursside raiskamist.

Eestis on paarkümmend tuhat organisatsiooni, kes käituvad ebaratsionaalselt just nimelt ülal kirjeldatud viisil. Ma usun, et IT-tiigri kastisliigutajate ja IT-põrsa kotis-ostjate hiilgeajad Eesti ärimaastikul hakkavad läbi saama  - samamoodi nagu turunduses saab läbi pastakaostjate ajajärk.

Ma usun, et tehnoloogiast saab tulevikus Eesti tegelik ärieelis ning et tuhandeid ostetud arvuteid kasutatakse vastavalt nende tegelikule võimsusele reaalse ärieelise võimendamiseks, mitte ettevõtte omanike ja töötajate meelelehutuseks.